Ei mäleta, et oleks kunagi mäele sõitnud paduvihmas, kuid lubadus oli antud ning tuli minna. Teel Kuutsemäele märkasin Pühajärve tee ääres kahte laudurit vantsimas, kuidagi ebaloogiline vaatepilt - vihm, roheline muru, kaks tüüpi lauad kaenlas! Mõned sajad meetrid, eemale jõudes keerasin otsa ümber ja korjasin poisid auto peale. Kutid olid siis Munakalt oma teekonda alustanud, igal juhul, Kuutsemäe küüdist nad ei keeldunud:) Seda kuuldes meenusid põlvkond vanemate heietamised, et küll ikka meie omalajal pidime vaeva nägema, et sporti teha - nende kahe vastu tekkis mul samasugune austus.

Kohale jõudes oli prognoositud torm Kuutsemäele jõudnud, õnneks oli rada planeeritud tuulevarjusele nõlvale - kui stardis olid lipud maad ligi, siis jalamil oli suht rahulik. Ilmast tingitult oli mul tõsised kahtlused osavõtjate arvus, kuid kella kaheteistkümneks registreerunud 36 osavõtjat! Rada testides ostus see parajaks väljakutseks, nii et võistlus tõotas tulla sündmuste rohke.

Vahetult enne võistlust sai tuul jagu elektriliinidest, nii et võistlust tuli alata nõlvast üles rühkides. Kui kolm esimest starti tehtud, otsustasin paremat pildistamis positsiooni otsid ning siis kostus metsast kõva ragin. Järgmisel hetkel oli kohtunike telk õhus ja finishis valitses paras segadus, lisaks ka mõned kuuse ladvad murtud.

Segadus sai kiiresti likvideritud, kuid Siimul ei jäänud muud üle, kui võistlus katkestada. Tegemist oli selgelt õige otsusega, sest tagasi tippu jõudes oli nähtavus sisuliselt nulli lähedane.

Kuid pühapäeval paistis päike ja oli ilus sügisene/kevadine ilm...

Fotod: Andreas