Sissejuhatus

Peab silmas pidama, et selle teose pealkiri on eksitav, sest tegelikult ei ole see abiraamat kaugeltki täiuslik andmaks edasi neid lugematuid :) kogemusi, mida autor ja tema sõbrad aastate jooksul omandanud on.

Pealkiri on tegelikult ka natuke laenatud. Kes ära tunneb kellelt laenatud, siis see tehku kähku "ollie 180" ja karjuge see nimi… tehke või "wrapped KGB 900" ja karjuge veel iga kord kui "faceplant"´i tõttu kaladega rääkimas olete…see on ka teie vabadus.

Minu vabadus on neid ridu kirjutada lootuses kellelegi kasulik olla.

Lugemine ja õpetused ning soovitused pole ammugi kohustuslikud. Ei, seda ei saakski ju nõuda. Kedagi millekski sundida on üldse õudne ja veelauaga sõitmine on vabadus mitte sund.
See enneolematult loov ja lõbus spordiala, mis kipub end märkamatult korra proovinu elustiili lahutamatuks osaks muundama, ei sunni sind mitte millekski. Veelauasõit on puhas rõõm väljendada end veepeal segamatult just nõnda, kuis sul parasjagu tuju juhtub olema.

Käsiraamatu kirjutamise idee tekkis peale mõningast kogemust algajatele veelaudamise põhitõdesid selgitades ja tõdedes, et palju on võimalik õpetada ka juba kuival maal enne seda, kui ükskord esmaüritajale nööri pihku heidad ja algaja koos tema adrenaliinist põksuva südamega sillale või vette esimest paaditõmmet ootama jätad.

Loomulikult ei tule sel äreval momendil ilma eelnevate teadmisteta kõik kohe nii välja nagu loodad. Ärevus pärsib paljudel keskendumisvõimet aga seda on alguses pisut vaja säilitada. Käsiraamat on selleks, et ärevust maha laadida ja paanikat vältida.

Peatükk nr 1. ehk TURVALISUS ON TÄHTIS

Kui sa pea vastu vett ära lööd, siis tükke sellest küll ei eraldu. Lömmi või kahtlast värvi võib kolu küll pisut kuskilt otsast minna (mul läks ükskord silmade ümbert paiste ja lillaks) aga tükkideks vesi teda üldjuhul ei tee.
Iseasi kui vees mõni roigas või puunott või sild või slider ei vedele, mille otsa pea ees sisse sõita.

Kui juba sõidad ja julgust koguneb, siis on tark tegu kasutada kiivrit. Sellist kerget ja ujuvat, mis sinu ajuraasu veidigi kaitseb. Kui oled algaja, siis pole kiivrit eriti vaja. Kõrgeid õhulende ei ole ju veel, mille tõttu veega kokkupuude valusalt lõppeda võiks. Kuid siiski, nt kaldasse sõitmine pole algajate puhul üldse välistatud. Mõnele kohe meeldib kalda peal ka ära proovida sõit.

Veelauasõiduks vali õige koht ning aeg ja õpetajaiks kogenud oskajad, et vältida kõiksugu ohte, mis sind varitsevad.

Ega see asi nüüd nii hull ka ei ole. Inimene lihtsalt ei saa vees kahjuks hingata. Selletõttu on veelaudamine ka omajagu OHTLIK. Kanna sõites sellist päästevesti, mis sind kindlasti veepeal hoiab, kui juhtud teadvuse kaotama. See võib kaduda näiteks suurest sõidumõnust :P

Vest peab olema selline, mis pakub su ribidele piisavalt kaitset ka juhul, kui sukeldud suure hoo pealt ja kõrgelt otse lainetesse kaladega rääkima. Ära laena oma õe ujumisbatoone, mis ümber käsivarte käivad. Neist ei ole eriti abi. Korralik spordivest on vajalik kindlasti selga tõmmata kui veele triibutama kipud.

Kui vesi on külm, siis riietu ka vastavalt. Tõmba selga kummiülikond ehk kalipso. Kummiga kaetult näed küll suhteliselt tobe välja ja oled üsna kohmakas aga vähemalt säästad oma sõpru paadis, kes peaksid muidu su külmast siniseid ja kondiseid valgeid reisi vahtima. Ei. Nii ei lähe. Väldi nende valgete kõverate makaronide eksponeerimist ka suvel soojaga. Ole hea ja kata need paljad reied mees!

Aga tähtis on see, et kalipsoga sõites on soe ja ka kõikvõimalikud kukkumised palju pehmemad.

Ikka veel turvalisusest.

Veidi sellest ”õigest kohast” ka, kus sõita.

Veelauasõiduks tuleks valida võimalikult vähese liiklusega veekogu, millel on piisavalt ruumi sõita kiirusega 18-22 miili tunnis vähemalt 500 m enam vähem sirgel joonel.

Kihutama tõesti lauasõiduks ei pea. Piisab 30-35 km/h kiirusest, et paaditagune laine oleks piisavalt kõrge veelaudamiseks ja kohalike kalurite “kummikatele” tsunamirünnakute korraldamiseks. Algajaid võiks vedada pigem aeglasemalt kui kiiresti.

Loomulikult sobib sõiduks väga rahuliku ilma korral ideaalselt meri. Merel on alati pisut lainetust. Ka peegelsile merepind peidab endas salakavalaid pikilaineid, mis kiirel sõidul nii sinu sõitu kui ka paaditagust lainet pisut häirima võivad hakata. Aga karastunud veelaudur sellest pisiasjast numbrit ei tee ja läheb ikka natuke hõljuvat “peeglit” nautima.

Veekogu valides pead teadma selle sügavust, et ei vigastaks paati ega seal olijaid näiteks madalikule või kivi otsa kihutades. Samuti kevadeti on jõgede peal palju ujuvat materjali, mille otsa pole üldse tore sõidu ajal potsatada.

Ideaalsed tingimused veelauasõiduks valitsevad tuulevaiksetes (nt orgudes) sillerdavatel järvedel või jõgedel. Peegelsile vesi on kui veelauduri puuder, kui võrrelda siledat vett lumelauduri unelmaga - paksu ja koheva lumepuudriga. Palju ruumi manööverdamiseks ning pikaks otsesõiduks kilomeetrite kaupa siledat vett on piisav põhjus, et paadi taga lohisedes õnnest ogaraks minna.

Peatükk nr 2 ehk VARUSTUSEST

Nüüd ei ole jutt enam nii väga turvalisusest, kuigi õige varustuse kasutamine tagab selle kindlasti.

Paat

Paadil peab olema piisavalt jõudu, et sõitja veest välja tõmmata. Paadi suurus võiks piisv olla, et lauasõitja paadiküljele välja kantides paati lausa kummuli sikutada ei jõuaks. Kui sul on 4,5- x meetri pikkune alus, siis peaks sellel juba kaalu ja stabiilsust jaguma, et aluse taga veelaual libiseda.

Alates 60 HP mootoriga võib juba veelaudurit vedada küll, sest sõitma ei pea ju kiiresti ja sõitja välja tõmbamine võib ka väga aeglasel kiirusel toimuda.

Kõige tähtsam on paadi puhul see, et hüppamiseks ja trikitamiseks on vaja paaditagust kõrget lainet ja mitte väikest. Väikse lainega saab ka enamus algaja trikke ära tehtud, kuid mida suurem laine, seda rohkem rõõmu ja võimalusi loovaks lauasõiduks.

Ainult teatud kindel paadipõhja kuju või vorm tekitab hea laine. Paadikere võiks olla madal, lai ning parajalt pikk. Liiga kitsas paadikere ei taga stabiilsust otsesõidul ning ühtlase kiiruse säilitamisel.

Laine suurust saab reguleerida. Valides õige kiiruse saad ka piisavalt suure laine. Kui sõita liiga kiiresti, siis paat tõuseb rohkem veepeale ning laine kaob tagant üldse ära. Aga kui sõita 19-23 miili tunnis (ca 30-35 km/h) ja paat raskustega (nt inimesed) koormata, siis tekib paadi taha tore laine.

Raskused tuleks laadida paadi ninaosasse jaotades raskust ühtlaselt nii külgedele kui ka keskele. Külgedel olev raskus aitab paati stabiilsena hoida ka siis kui sõitja laual paadist eemale, küljepeale välja kandib.

Päramootori puhul ülestrimmitud mootor surub paadiahtri sügavamale vette (tänu ninas asuvale raskusele hästi sügavale) ja ninas asuv ballast võimaldab paadil ka ruttu glisseerida.

Lisaraskuseks (olenevalt paadist kuni 1000 kg) võivad olla vabalt:

inimesed, veekanistrid, liivakotid, õllepurgid, naised, lapsed, koer, raha… aga kõige parem on ikka veekanister või liivakott. Vaata, et sa oma alust põhja ei lase!! Paaditagune laine on ideaalis puhas ehk selline, millel laineharjad ei vahuta.

Veoots, millega laudur käepideme abil paadiga ühendatud on, kui ta paadi taga lohiseb, võiks kinnituda veepinnast vähemalt 1,5 m kõrgusele. Oleneb lainest ja paadi suurusest aga mida kõrgemalt see ots tuleb seda kindlam on sõiduasend ning loomulikult seda kõrgemale sa trikke lennutada saad.

Kõige vähenõudvam on hankida paari meetri kõrgune toru ja kolm trossi, mida võimalik karabiinide abil ka pingutada ja neist siis ehitada mast. Umbes täpselt paadikere keskkohta peaks selle masti püsti tõmbama. Masti püstitamine on käkitegu ja sellega saab hakkama paari tunniga.

Üks nöör kinnita ninasse ja kaks tagaotsa ning sõit lähebki hoopis uue hooga lahti. Tähtis on see, et sa kinnitaksid masti tõesti kolme nööriga, mitte neljaga, sest mingid kahtlased füüsikaseadused toimivad kolme nööri puhul sulle soodsamalt kui näiteks nelja puhul (kaks ees kaks taga). KOLM on stabiilsem!

Kui nöör tuleb kõrgemalt, siis on KA ALGAJAL OLULISELT kergem paadi taga lohiseda. Nii, et see ei ole mingi poosetamise värk. Hangi omale mast mees või siis sõida kummirõngaga edasi!

Või siis ehita lausa torn (tower), mis on stabiilsem kui mast (eriti on see tunda väikeste paatide puhul) aga ka keerulisem ja kallim ehitada. Torni ehitamisest võiks kirjutada terve raamatu. Uuri netist jooniseid torni konstrueerimiseks. Mingit vedelat torurägastikku pole ka mõtet oma paadile peale ehitada. Vaata ikka enne, kuidas teised asja lahendanud on ja siis tee oma torn ja veel parema lahendusega.

Lihtsalt nööri veepiirile, madala paadikülje knaapi sidumisega head sõidumõnu loota ei ole, kuid muidugi sõita saab ka nii.

VEElLAUD

Veelaud on üks hirmus tähtis asi kogu selle jändamise juures. See on sõiduriist, millel arenemiseks jagub ruumi alates sinu esimesest triibust veepeal kuni hetkeni, mil vanadus su jalgelt niidab. Tavaliselt niidavad küll veelaudurid vanadusel jalad alt ;)

Veelaud tuleks eelkõige valida vastavalt sõitja pikkusele ning kaalule. Kui lauda ostma hakkad, siis uuri alati tootja poolt etteantud numbreid ja iseloomustusi just täpselt selle pikkusega laua kohta, mida kavatsed osta. Küsi julgelt nõu ka klubi SWB tüüpide käest, kellel on mõningane kogemus täitsa olemas.

Laudu tehakse väga erinevaid ning nendega sõitmiseks tuleks ka pisut erinevaid tehnikaid kasutada. Algajate lauad on ikka soodsama hinnaga ja ei nõua niivõrd palju oskusi nende taltsutamisel. Samas kui sa arened, siis võivad mõnedki vigurid just laua kehvade omaduste (heade algajale mõeldud omaduste) tõttu sul kergelennuliselt tegemata jääda.

SIDEMED
Veelaua peale kinnituvad sidemed algajale peaksid olema sellised, kuhu kerge jalga sisse panna ning kust hiljem jalg ka kerge välja saada.

Kummik tüüpi sidemeid on mitut liiki. Valida saab erinevate pingutusviiside, jalale toe pakkuvuse ning loomulikult hinnaklassi vahel. Mida tihkem side, seda paremat tuge ta jalale pakub ja võimaldab sõitjal laua üle superhead kontrolli säilitada.

Ära ehmata, kui side tundub alguses pigistavat. Ta peabki sind toestama ja sõidu ajal ei pane sa seda üldse tähelegi, et ta sind veidi pigistab. Kui sul aga pärast sõitu varbad vähese verevarustuse tõttu lillad on, siis on kas vesi liiga külm või sidemed liiga väiksed (või liiga pingul).

Aga see on kohe päris kindel, et esimesel korral ei saa kõigega mängeldes hakkama ja et MÕNI side tundub justkui ahistav pomm jala otsas.

Algajatele tehakse tänapäeval sandaalide asemel ka kummiktüüpi sidemeid, mille üks osa, näiteks pealmine või tagumine, on reguleeritav ja ei ole üldse kummist. Selline side pakub paremat tuge kui vana kooli sandaal ja on samas ikkagi kerge jalga ja jalast ära saada. Sobib ideaalselt lastele ja naistele, kel vähem jõudu kummikuid jalast kiskuda. Aga kui algajal jõudu jagub kummikutest välja saamiseks, siis võiks neid igal juhul kasutada.

Head sidemed pakuvad veelaudurile suuresti lumelausõidule sarnast tunnet.

Sidemetesse astumisel, jah just astumisel, sest sidemeid pannakse jalga seistes, kasuta mõnda libiainet. Kõige paremini sobib näiteks habemeajamise vaht või mõni nõudepesuvahend. Mõni kasutab ka nt beebiõli, kuid siis on oht, et side lendab jalast ära, õli teatavasti ei lahustu vees, seep ja vaht aga küll.

Side tuleb kõige paremini jalast vees. Vabasta kõik sidemete reguleerimise nöörid pinge alt ja haara mõlema käega esimesest lauaservast. Painuta lauaserva enda suunas nii kõvasti kui jõuad, siis peaksid kanna sidemest kätte saama.

Kui side on sõidu ajal mugav ja paras, kuid tuleb väga raskelt jalast, siis ei maksa kohe seda halva sideme pähe maha kanda.

Kui oled juba kogenum sõitja, siis saad sideme ka järjest lihtsamalt jalast.

Peatükk nr 3 Ehk TEE KUIVA TRENNI enne kui märjaks saad

Kuidas alustada?

Kui sul on kaater, varustus ning õpetaja, kes sulle näitab, mida tegema pead, siis on veelauasõidu selgeks saamine kinni 10 minutis. Küsimus on alguses rohkem veepeale saamises, mitte niivõrd selle peal püsimises.

Väike kogemus lumelauasõidul aitab sind tohutult. Paljud on saanud veelauduriks mõne hetkega, sest, kui kord teoorias pealesaamine läbi mõeldud ja vees ka praktiseeritud ning sõiduks läheb, siis tundub sõitmine ise justkui lumelaual tõstukil mäkketõusmine ainult, et palju suuremal hool ja lume asemel hoopis vee peal. See on esmamulje. Sõiduvabadus, ehk siis lumelaua puhul mäest alla laskumisega võrreldav vabaduse tunne, tekib aga esimese 10 minutiga, kui lauatunnetus veidi juba kehasse jõudma hakkab.

Algajal (eriti lumelaua kogemusega üritajal) on esimestel kordadel oluliselt lihtsam veepeal püsida, kui sõitu alustades selle pinnale tõusta. Kui sul aga korra õnnestub end veest välja lauale tõmmata ja koguni mitu korda järjest, siis ei unune sul see tehnika enam ealeski ja lumelaudurid hakkavad üsna tihti juba esimesel sõidul hüppeid proovima. Nii lihtne ja loomulik tundub see veelauasõit lumelaudurite jaoks.

Kuiv trenn ja veestardi asend

Veelausõidu õppimist tuleb alustada juba kuiva treeninguga kaldal. Alguses peaks teadma, kuidas veepeale tulles kehaasendit hoida ja kuidas keha hoida siis, kui juba veepeal lohised.

Kõigepealt tuleb mõelda sellele, kuidas veelauaga veepeale tõusta. Selleks on üks väga hea ja kindel asend läbi proovitud.

Kui veepeal lohisedes sõidad lauaga nii, et üks laua ots on pidevalt sõidusuunas, siis veepeale tõusmiseks peab olema veelauad sinu ALL - VEE ALL (mitte sinu EES vee peal) sõidusuunaga RISTI.

Jah, sa tõused lauaga veepeale hoides lauda enda all, vee sees risti. See tagab suurema kandepinna ning õige asendi hoidmisel oled sa sekundiga veepeal.

Ilma veelauata kuiva trenni jaoks pista jalad sidemetesse ja siis istu lihtsalt maha. Haara kätega ümber põlvede nõnda, et põlved kõht ja rind on kõik ilusasti koos, suru ka põlved omavahel kokku. Ürita istuda otse veelaua taha, nii et su tagumik oleks lauasidemetele võimalikult lähedal või lausa nende vastas. Õllekõhuga seda trikki ei soorita!!:)
See on asend, mis tuleb võtta vahetult enne paadi liikuma hakkamist vees. Pane tähele, et kuiva trenni tehes sa istud kaldal, vees olles märkad, et sa oled ju hoopis isutmise asemel selili. Seda sellepärast, et veelaud on ujuv.

Lauda on kerge vee alla suruda. Kui paat sind tirima hakkab, pead sa hoidma eelpool kirjeldatud asendit ning lisaks samal ajal suruma veelaua enda alla vette, sest laud ujub ja on alguses risti sinu ees vee peal, mis ju edasi-üles liikumist oluliselt takistav asjaolu. Väga oluline on paadi liikuma hakates veelaud enda alla vette suruda ning hoida tagumik kandadele võimalikult lähedal. PANE TÄHELE! Las paat tirib sind veest välja, sa ei pea oma biitsepseid üldse koormama!!! Ole rahulikult ja hoia asendit ning paaditõmme teeb kogu töö.

Pilt nr 1 Kuival maal algasend, Pingule tõmme ja Püstitõusmine

Veepeale välja tuled sa risti lauaga. Hoia end kergelt tahapoole kaldu ja sõida sekundi vältel kükkis tagumise kandi peal.
Püstitõusmist saab alustada alles siis, kui oled üleni veest välja jõudnud.
Püsti tõusmisega üheaegselt pead ka laua ühe otsa (kumb jalg ees sõidad?) sõidusuunda keerama..

Püsti tõustes tõmba käepide umbes puusade kõrgusel HÄSTI KEHA LÄHEDALE. Esimene lauaots peaks ikka veest väljas olema kui sõidad, seega kergelt põlvedest kõverdatud jalgadel seistes hoia nööri kõvasti keha lähedal ja kehraskust pisut tagumisel jalal. Puusad ning õlad keera paadi poole. Ülakeha kalluta pisut tahapoole, käsi võid hoida ka sirgelt all ees, puusa kõrgusel ja võimalikult keha ligidal.
Ära lase paadil mingil juhul kihutada ning püsi otse paadi taga kahe laine vahel. Kui tunned end ebakindlalt või arvad end kohe kukkuvat, VISKA KOHESELT KÄEPIDE peost.

Manööverdamine. Ära ürita jalgadega üldse keerata. Veelauaga keeratakse KANTIDES ehk siis kallutatakse raskus ühele lauaservale samal ajal ka nägu soovitud sõidusuunda pöörates. Nööri ning laua abiga kanditakse paadist eemale - kas siis lainest välja (alla) või väljast lainesse sisse.
Hüppamisel tasub nöör alati pinges hoida. Alustad laine poole kantimist juba kaugelt ning rahulikult ja progresseeruvalt, ehk siis järjest rohkem kiirust kogudes kihutad laine suunas. VÄGA TÄHTIS ON kantida ka läbi laine st mitte lõpetada kantimist enne kui vesi laua alt lainelt õhku tõusmise tõttu kaob. Progresseruva kantimise mõte on tagada õhulennu ajal hüppe üle kontroll ehk tagada nööri pingule jäämine õhus olles - siis jääb aega grääbideks, flippideks ja kraadideks rohkem kui küll. Kui kantimine vahetult enne lainet lõpetada, siis hüppe ajal ei ole nöör piisavalt pingul ning sa ei kontrolli mingilgi viisil oma lendu või trikki.

Kui kukud, siis tõsta paadisolijatele ellujäämise märgiks näpud.
Peegelsiledat vett!!!